Ja ongi jäänud ainult loetud päevad enne Kreekasse sõitu. Mitu asja on ikka veel ajamata ja teadmatus on veidi hirmutav. Ometi ei tunne ma kartust, mis võib tulla nii nooruse uljusest kui ka teadmistest, mida on mulle õpetanud jooga ja inimesed mu ümber.

On kummaline, kui kiiresti elu muutub. Veel eelmine aasta poleks ma arvanud, et pakin oma kotid kokku ja lahkun mitte väga lühikeseks ajaks täiesti võõrasse kultuuri. Elu teeb ootamatuid pöördeid ja me harjume nendega hämmastavalt kiiresti.

Igaühel on oma unikaalne kompleks uskumusi ja tõekspidamisi, mis on kohandatud individuaalsele kogemusele ja teadmisele. Sellest lähtuvalt rajame oma tee õnneni, sillutame seda rohkem või vähem hoolikalt, paigaldame iga kivikese tema arvatavasse paika. Õnnerada on iga isiku jaoks kordumatu. Mina tean, mis on minu tee õnneni, aga ma ei ole seda võimeline veel haarama. Vahel mind masendab mu noorus ja toorus, mis ei luba mul haarata haaramatut ja tajuda Elu tema ülimas täiuses ja jõus. Ego tungib intensiivselt esile ja peab end ainulaadseks ning parimaks, põlastades maailma mitmekesisust ja minnes vastuollu mu oma tõekspidamistega. Mul jääb üle vaid loota, et tegemist on tõesti ego lihvimatusega, mitte mu isiksuse tõeliste omadustega.

Segadus süveneb iga päevaga üha enam ja ma ei ole enam suuteline analüüsima. Vaim tõrgub ja laseb emotsioonidel valitseda. Minule see sobib, ent olen minetanud võime vaielda ja oma seisukohti põhjendada, mis raskendab teistega suhtlemist. Neid, kes mind mõistavad, on vähe, sest targematega on mul raske vestelda. Mu olukord aga ei sega mind, vaid võtan seda imekspandava tuimusega. Üldse on viimastel kuudel mind väga raske endast välja viia, olen kui lillelaps. Ehkki ma ei ole end lõdvaks lasknud ja kohusetunne ning rahutus koputavad mulle endiselt õlale, ei suuda pisiasjad mind enam endast välja viia. Seda ei saa aga taandada lihtsalt elatakse-vaid-ühele-korrale, vaid millelegi muule, mida ma ei suuda kirjeldada.

Mul on veel palju õppida, ent ma ei saa sellest teha nimekirja ega teadlikult nende poole liikuda. Ümbritseva ühiskonna väärtusest, ent ennekõike omaenese automaatkäitumisest eemaldumine on vist raskeim maailmas, sest baasuskumuste kokkuvarisemine paneks kartma ka tugevaimad meist.