Sõidan trammiga koju ja päike paistab aknast sisse. Mu mõtted liiguvad mere suunas, et varvas ja bikiinid takistavad mind. Ent ma saan aru, et ma olen rahulolev ja õnnelik… ja neid pakub mulle just see aeg, mis mul on enda ja maailma avastamise jaoks. Mul ei ole õieti stressi, ma saan olla egoistlik, keskenduda iseendale ja oma vajadustele, ma ei pea kuulma negatiivseid väiteid (siinoldud aja jooksul olen ma neid kuulnud hämmastavalt vähe)… keskkond on sobilik arenguks ja lõõgastumiseks. Asi pole mitte riigis, vaid mind ümbritsevas keskkonna iseloomus, mille loovad su elustiil ja sind ümbritsevad inimesed… igast rahvusest võib leida kõikvõimalike iseloomudega inimesi ja ma tahan end ümbritseda vaid kõrge enesehinnangu ja positiivsete inimestega, kes aitavad ka mul endal selliseks muutuda… Õnneks mul ei ole enam sellist sõpra, kellega maailma hädade üle kurta, kellega ma tajuks sarnasust, kuna me oleme mõlemad samast kandist õnnetud: elu on liiga ilus, et kurta ja sageli on just kurtmine ise see, mis muudab asjad halvaks. Jah, on kasulik oma valu läbi põdeda, ent siis sellest üle saata. Elu saatvaks meloodiaks ei saa olla kurvad toonid ega ka ekstaatilised viisid vaid pigem taoline muusika nagu Valgrel: veidi melanhoolne, ent läbiv noot on positiivne. Enesevaatlust ja sügavat mõtisklust tuleb mängida mažooris ja saata väikese, ent lähedase orkestriga.
Ma armastan seda, et ma elus olen, isegi kui asjad ei ole nii nagu nad peaksid. Ent ma ei ole väga vastupidav: pean saama palju magada ja sageli ajavad mind kohustused ning tähtajad närvi. Rahu on mind omamoodi nõrgaks muutnud. Õppimine ei ahvatle mind sugugi.. aga samas pole mul süümepiinu vaid hoopis naudin oma vaba aega. See on minu võimalus, mis mulle anti täpselt õigel ajal ja ma ei taha seda muretsemisega rikkuda.
Stefano Oppo
Monday, November 1, 2010
Kurtmine
On 1. November ja ilm on vananaiste suvi. Nii sooja novembri algust pole ma vist enne näinud… tuba on aga külm kui haud.
Igavus kõditab taaskord mu meeli. Täna peaks saabuma kauaoodatud võti põnevamale elule, seda aga juhul, kui kõik hästi läheb. Ja loodetavasti on ka Anne isa piisavalt kiire…
Tajun viimasel ajal väsimust inimestest. Jah, mul võib vahel olla väga lõbus, ent vahel ei suuda ma arendada sõbralikku vestlust.
Paistab, et minu arenemine on sadomasohhistlik: enne, kui asjast õigesti aru saan, pean mitu korda lüüa saama. Ilmselt said mu vanemad mu loomusele enne pihta kui ma ise… ent usaldan elu ja tean, et löögid on hädavajalikud mu mõistuse õigesse kohta paika löömiseks ja Usu tugevdamiseks. Positiivne mõttelaad saab üha tugevamaks ja nüüd hakkan aru saama ka nähtustele individuaalse hinnangu ja vaate andmisest…
Ent siiski. Kodusistumine väsitab ja muudab mind mandunuks, ehk ka seetõttu olen veidi piredam. Elu libiseks must justkui mööda… kohati valdavad mind süümepiinad mitte tegutsemise pärast (ATEENA ikkagi ju) ent neist saan siiski lahti… aga välismaailm ahvatleb mind murdunud varbast hoolimata.. . Ootan pikisilmi juba kolmapäeva ja veel enam laupäeva.
Ja mind huvitab viimasel ajal üha enam seksuaalsuse ja seksapiili saladus… lugematud naisteajakirjad käsitlevad probleemi kas liiga pealiskaudselt või siis võtan ma nende ideid vaid klišeena ja ei anna neile isegi võimalust tõsi olla… tunnen kuidas mu oma avatust piirab häbi või ebakindlus või miski muu, igatahes kohati on mul keeruline oma võludega mängida ja end vabaks lasta.
Ent need probleemid ei tundu ületamatud ja elu ei ole enam üldse selline nagu 10 aastat tagasi, mil ta tundus muutmatu lõksuna. Elu on täis võimalusi, mida pakub meile me oma sisemaailm.
Igavus kõditab taaskord mu meeli. Täna peaks saabuma kauaoodatud võti põnevamale elule, seda aga juhul, kui kõik hästi läheb. Ja loodetavasti on ka Anne isa piisavalt kiire…
Tajun viimasel ajal väsimust inimestest. Jah, mul võib vahel olla väga lõbus, ent vahel ei suuda ma arendada sõbralikku vestlust.
Paistab, et minu arenemine on sadomasohhistlik: enne, kui asjast õigesti aru saan, pean mitu korda lüüa saama. Ilmselt said mu vanemad mu loomusele enne pihta kui ma ise… ent usaldan elu ja tean, et löögid on hädavajalikud mu mõistuse õigesse kohta paika löömiseks ja Usu tugevdamiseks. Positiivne mõttelaad saab üha tugevamaks ja nüüd hakkan aru saama ka nähtustele individuaalse hinnangu ja vaate andmisest…
Ent siiski. Kodusistumine väsitab ja muudab mind mandunuks, ehk ka seetõttu olen veidi piredam. Elu libiseks must justkui mööda… kohati valdavad mind süümepiinad mitte tegutsemise pärast (ATEENA ikkagi ju) ent neist saan siiski lahti… aga välismaailm ahvatleb mind murdunud varbast hoolimata.. . Ootan pikisilmi juba kolmapäeva ja veel enam laupäeva.
Ja mind huvitab viimasel ajal üha enam seksuaalsuse ja seksapiili saladus… lugematud naisteajakirjad käsitlevad probleemi kas liiga pealiskaudselt või siis võtan ma nende ideid vaid klišeena ja ei anna neile isegi võimalust tõsi olla… tunnen kuidas mu oma avatust piirab häbi või ebakindlus või miski muu, igatahes kohati on mul keeruline oma võludega mängida ja end vabaks lasta.
Ent need probleemid ei tundu ületamatud ja elu ei ole enam üldse selline nagu 10 aastat tagasi, mil ta tundus muutmatu lõksuna. Elu on täis võimalusi, mida pakub meile me oma sisemaailm.
Sunday, July 11, 2010
Sigá-sigá
Ja siin ma nüüd olen. Väljas on 30 kraadi sooja, ent olen sellega juba nii harjunud, et see ei tundugi enam kuumana. Harjumatusest annab märku üksnes pidev väsimus. Tuba on endiselt koristamata, põrand on kaetud ühtlasi mustuskihiga. Ja laiskus süveneb iga päevaga. Kreeka keele õpingud venivad, rääkimata sellest, et meil veel tundegi. Ja ka rahaga asjad venivad. Mis seal ikka: sigá-sigá, võtame asju rahulikult ja lükkame kõik homsesse päeva.
Möödas on 10 päeva ja terendab 11nda hommik. Rahutus on endiselt valitsevaim märksõna. Kõik ootused pulbitsevad minus nagu laava vulkaanis ja ootavad realiseerumist. Ehkki mõistus teab, et 10 päeva on väga lühike aeg, ei takista see mul põdemast ja muretsemast. Ja see lisab omakorda väsimusele.
Ateena on ilus. Tal on oma räpane ja lohakas sarm, mis Akropoli kõrgustest piiludes ei paista. Siis näeb vaid heledaid maju ja taamal mägesid ning merd. Tal on kaks palet: päikese ja kuu oma. Kuu võlu on mulle veel võõras, päike aga üsna tuttav. Õhtu kutsub mind, ehkki ta on transpordivõimaluste tõttu veidi kättesaamatu.
Olen sageli kogenud, et mul on raskus oma emotsioonide väljendamisega. Kui keegi tahab midagi õrna öelda, tõmbun lukku ja tunnen end ebamugavalt, isegi kui mul on hea meel, et teine oma mõtteid mulle avaldas. Kreeklastel seda probleemi pole. Nad armastavad füüsilist kontakti, palju rääkida ja komplimente teha. Minu olematu kreeka keele oskuse pärast on mu kontakt residentidega peamiselt just nimelt füüsiline. Tuleb aga tõdeda, et kontakt on kreeklastel pahatihti vaid pealiskaudne. Sügavat lähedust tekib harva. Lubadustel pole kaalu ja uued tuttavad unustatakse kiirelt. Samas on aga pealiskaudne avatus mulle kui kinnisele inimesele kasulik: see õpetab oma emotsioone välja näitama ja neid kartmata omaks võtma. Ja on ju meeldiv, kui iga päev sind laia naeratusega tervitatakse.
Hetkel on minu jaoks kaks erinevat aega: eesti aeg ja kreeka aeg. Eestis tähendab 5 minutit kella pealt vaadates minutiosuti liikumist 5 väikese kriipsu võtta. Kreekas aga võrdub 5 minutit vähemalt 20 väikese kui mitte rohkema kriipsu läbimisega. Bussidel, trollidel ja eeldatavasti ka siis trammide pole ajatabeleid, sõidukid käivad kella 8-24 nii kuidas jumal juhatab. Ja selleks, et maha minna, tuleb tarvitada postidel olevat stoppnuppu ning pealesaamiseks tuleb käega vehkida. Oleks korralik nali, kui ootad tund aega bussi ja siis vuhiseb oodatu uhkelt mööda, kuna sa unustasid lehvitamast. Mahaminemiseks tuleb kasutada ohtralt küünarnukke, kuna pealsoovijad blokeerivad ukseesise ja see on täiesti tavaline ning sugugi mitte ebaviisakas. Ei maksa isegi närvi minna! Sealjuures aga on olemas ka tasakaal. Ehkki kreeklased on ühed maailma parimad jobutajad, tehakse oma tegemised asja kallale asudes hämmastava kiirusega. Teiste sõnadega: ripa-rapa, aga kui asi puudutab vähemalt tehnilist külge (nt toidu taldrikule panemine või stendi püstitamine) on nad hämmastavalt osavad. Lõunamaalaste käbedus on vastuolus minule omase pikameelsusega. Ei kardeta ka turnida kaljuküngastel, et luua seal omamoodi rand. Ja tuleb tõdeda, et see on ka igati õigustatud, sest vaade on seal lihtsalt imeline.
Kreeklased on täiesti süsteemivabad. Minu asutuses on neil küll mingid reeglid ja ideed, ent sügavamal tasandil ei tea nad ise ka, mida teevad. Mitmed patsiendid on veetnud 10-15 aastat erinevates vägivaldseid meetodeid kasutavates asutustes, kus määrati ka ravi ja diagnoos. See aga ei pruugi enam tõene olla, seega ei tea nad sageli isegi, mis patsientidel siis viga on või miks nad täpselt neid ravimeid võtavad. Põhiline diagnoos on „psühhoos“, mida topitakse kõigile. Õnneks on meie asutuses patsientidel humaansed tingimused ja arenguvõimalus, sest omavahelist suhtlemist on ju võimalik kasulikult koordineerida.
Kreeklased armastavad väga palju suitsetada, süüa ja alkoholi tarbida. Isegi patsiendid tossavad nagu korstnad! Neile on lausa ette nähtud raha sigarettideks. Ja samal ajal võtavad nad preparaate, mis puhastavad nende kopse. Söök on rasvane ja ebatervislik. Näide: võta baguette või mõni muu sai või sepik, millest saab pakse viile lõigata, tee see märjaks, kalla sinna peale oliiviõli, pane ohtralt soola ja mingit ürti, mille nime ma hetkel ei mäleta ning söö ja naudi. Esmasilmapilgul tundub see eestlasele vetsupoti kallistamist väärt, ent tegelikult on see üsna hea… Õli käib loomulikult iga toidu juurde. Ja loomulikult kohvi! Suvel on lemmikuks frappe, mida tuleb tarbida vähemalt 3 korda päevas. Kohvi tellitakse kulleriga ka ukse taha, ehkki köögis on võimalik seda ise teha. Raha ratsionaalse kasutamisega kreeklased just silma ei paista. Palk kasutatakse esimese kolme päevaga ja ülejäänud kuu elatakse laenudest. Rahapuudus ei saa ju olla takistuseks hea toidu ja muude mõnusate asjade tarbimisel. Pole ime, et siin majandusega halvad lood on.
Kreeklased pole aeglased mitte ainult tööd tehes, vaid ka süües ja juues. Ühe õlleklaasi taga võib istuda 2-3 tundi. Viin ei ole väga populaarne (või siis vähemalt vähem populaarne kui Eestis). Õlu ja vein lähemad paremini peale. Alkoholi tohib tarbida ka avalikes kohtades ja tänaval.
Ateenas on tohutult kummalisi musti mehikesi, kes on pärit kusagilt Bangladeshist või kurat teab kust. Need on illegaalid, kes müüvad vihmaga vihmavarje ja päikesega vett ning kes jooksevad, kui politsei läheneb. Politsei aga on laisk ja rahulik ja seetõttu ongi 25% Ateena elanikest just nimelt sellised. Lisaks sellele on nad hämmastavalt tiirased ja ei häbene tüdrukuid rannas oma digitaalkaameraga pildistada. Kreeka mehed on üldse kummalised. Neile ei ole probleem sind taksoga tasuta kohale viia (ehkki nad jäävad ise miinusesse) või suvaliselt võõrale tüdrukule välja teha või siis müüa sooduspilet tõendavat dokumenti küsimata. Peab veel korra mainima, et pole ime, et majandusega on kehvad lood.
Pidevalt on siin streigid. Üks oli kolmapäeval (päev, mille ma rõõmsalt valisin sadamasse minekuks ja siis tünga sain) ning järgmine on esmaspäeval ehk homme. Streikidel pole siin mingeid reeglid, neid tehakse suvaliselt ja sageli ei kooskõlastata valitsusega.
Ateena ja Kreeka on mulle veel avastamata maad, ent aega ju on ja loodetavasti ka raha kui kallid kreeklased suvatsevad ennast liigutama hakata. Kohanemine on küll keeruline, et moto sigá-sigá sobib mulle päris hästi.
*sigá – rahulikult, rahu
Möödas on 10 päeva ja terendab 11nda hommik. Rahutus on endiselt valitsevaim märksõna. Kõik ootused pulbitsevad minus nagu laava vulkaanis ja ootavad realiseerumist. Ehkki mõistus teab, et 10 päeva on väga lühike aeg, ei takista see mul põdemast ja muretsemast. Ja see lisab omakorda väsimusele.
Ateena on ilus. Tal on oma räpane ja lohakas sarm, mis Akropoli kõrgustest piiludes ei paista. Siis näeb vaid heledaid maju ja taamal mägesid ning merd. Tal on kaks palet: päikese ja kuu oma. Kuu võlu on mulle veel võõras, päike aga üsna tuttav. Õhtu kutsub mind, ehkki ta on transpordivõimaluste tõttu veidi kättesaamatu.
Olen sageli kogenud, et mul on raskus oma emotsioonide väljendamisega. Kui keegi tahab midagi õrna öelda, tõmbun lukku ja tunnen end ebamugavalt, isegi kui mul on hea meel, et teine oma mõtteid mulle avaldas. Kreeklastel seda probleemi pole. Nad armastavad füüsilist kontakti, palju rääkida ja komplimente teha. Minu olematu kreeka keele oskuse pärast on mu kontakt residentidega peamiselt just nimelt füüsiline. Tuleb aga tõdeda, et kontakt on kreeklastel pahatihti vaid pealiskaudne. Sügavat lähedust tekib harva. Lubadustel pole kaalu ja uued tuttavad unustatakse kiirelt. Samas on aga pealiskaudne avatus mulle kui kinnisele inimesele kasulik: see õpetab oma emotsioone välja näitama ja neid kartmata omaks võtma. Ja on ju meeldiv, kui iga päev sind laia naeratusega tervitatakse.
Hetkel on minu jaoks kaks erinevat aega: eesti aeg ja kreeka aeg. Eestis tähendab 5 minutit kella pealt vaadates minutiosuti liikumist 5 väikese kriipsu võtta. Kreekas aga võrdub 5 minutit vähemalt 20 väikese kui mitte rohkema kriipsu läbimisega. Bussidel, trollidel ja eeldatavasti ka siis trammide pole ajatabeleid, sõidukid käivad kella 8-24 nii kuidas jumal juhatab. Ja selleks, et maha minna, tuleb tarvitada postidel olevat stoppnuppu ning pealesaamiseks tuleb käega vehkida. Oleks korralik nali, kui ootad tund aega bussi ja siis vuhiseb oodatu uhkelt mööda, kuna sa unustasid lehvitamast. Mahaminemiseks tuleb kasutada ohtralt küünarnukke, kuna pealsoovijad blokeerivad ukseesise ja see on täiesti tavaline ning sugugi mitte ebaviisakas. Ei maksa isegi närvi minna! Sealjuures aga on olemas ka tasakaal. Ehkki kreeklased on ühed maailma parimad jobutajad, tehakse oma tegemised asja kallale asudes hämmastava kiirusega. Teiste sõnadega: ripa-rapa, aga kui asi puudutab vähemalt tehnilist külge (nt toidu taldrikule panemine või stendi püstitamine) on nad hämmastavalt osavad. Lõunamaalaste käbedus on vastuolus minule omase pikameelsusega. Ei kardeta ka turnida kaljuküngastel, et luua seal omamoodi rand. Ja tuleb tõdeda, et see on ka igati õigustatud, sest vaade on seal lihtsalt imeline.
Kreeklased on täiesti süsteemivabad. Minu asutuses on neil küll mingid reeglid ja ideed, ent sügavamal tasandil ei tea nad ise ka, mida teevad. Mitmed patsiendid on veetnud 10-15 aastat erinevates vägivaldseid meetodeid kasutavates asutustes, kus määrati ka ravi ja diagnoos. See aga ei pruugi enam tõene olla, seega ei tea nad sageli isegi, mis patsientidel siis viga on või miks nad täpselt neid ravimeid võtavad. Põhiline diagnoos on „psühhoos“, mida topitakse kõigile. Õnneks on meie asutuses patsientidel humaansed tingimused ja arenguvõimalus, sest omavahelist suhtlemist on ju võimalik kasulikult koordineerida.
Kreeklased armastavad väga palju suitsetada, süüa ja alkoholi tarbida. Isegi patsiendid tossavad nagu korstnad! Neile on lausa ette nähtud raha sigarettideks. Ja samal ajal võtavad nad preparaate, mis puhastavad nende kopse. Söök on rasvane ja ebatervislik. Näide: võta baguette või mõni muu sai või sepik, millest saab pakse viile lõigata, tee see märjaks, kalla sinna peale oliiviõli, pane ohtralt soola ja mingit ürti, mille nime ma hetkel ei mäleta ning söö ja naudi. Esmasilmapilgul tundub see eestlasele vetsupoti kallistamist väärt, ent tegelikult on see üsna hea… Õli käib loomulikult iga toidu juurde. Ja loomulikult kohvi! Suvel on lemmikuks frappe, mida tuleb tarbida vähemalt 3 korda päevas. Kohvi tellitakse kulleriga ka ukse taha, ehkki köögis on võimalik seda ise teha. Raha ratsionaalse kasutamisega kreeklased just silma ei paista. Palk kasutatakse esimese kolme päevaga ja ülejäänud kuu elatakse laenudest. Rahapuudus ei saa ju olla takistuseks hea toidu ja muude mõnusate asjade tarbimisel. Pole ime, et siin majandusega halvad lood on.
Kreeklased pole aeglased mitte ainult tööd tehes, vaid ka süües ja juues. Ühe õlleklaasi taga võib istuda 2-3 tundi. Viin ei ole väga populaarne (või siis vähemalt vähem populaarne kui Eestis). Õlu ja vein lähemad paremini peale. Alkoholi tohib tarbida ka avalikes kohtades ja tänaval.
Ateenas on tohutult kummalisi musti mehikesi, kes on pärit kusagilt Bangladeshist või kurat teab kust. Need on illegaalid, kes müüvad vihmaga vihmavarje ja päikesega vett ning kes jooksevad, kui politsei läheneb. Politsei aga on laisk ja rahulik ja seetõttu ongi 25% Ateena elanikest just nimelt sellised. Lisaks sellele on nad hämmastavalt tiirased ja ei häbene tüdrukuid rannas oma digitaalkaameraga pildistada. Kreeka mehed on üldse kummalised. Neile ei ole probleem sind taksoga tasuta kohale viia (ehkki nad jäävad ise miinusesse) või suvaliselt võõrale tüdrukule välja teha või siis müüa sooduspilet tõendavat dokumenti küsimata. Peab veel korra mainima, et pole ime, et majandusega on kehvad lood.
Pidevalt on siin streigid. Üks oli kolmapäeval (päev, mille ma rõõmsalt valisin sadamasse minekuks ja siis tünga sain) ning järgmine on esmaspäeval ehk homme. Streikidel pole siin mingeid reeglid, neid tehakse suvaliselt ja sageli ei kooskõlastata valitsusega.
Ateena ja Kreeka on mulle veel avastamata maad, ent aega ju on ja loodetavasti ka raha kui kallid kreeklased suvatsevad ennast liigutama hakata. Kohanemine on küll keeruline, et moto sigá-sigá sobib mulle päris hästi.
*sigá – rahulikult, rahu
Saturday, June 19, 2010
Ja ongi jäänud ainult loetud päevad enne Kreekasse sõitu. Mitu asja on ikka veel ajamata ja teadmatus on veidi hirmutav. Ometi ei tunne ma kartust, mis võib tulla nii nooruse uljusest kui ka teadmistest, mida on mulle õpetanud jooga ja inimesed mu ümber.
On kummaline, kui kiiresti elu muutub. Veel eelmine aasta poleks ma arvanud, et pakin oma kotid kokku ja lahkun mitte väga lühikeseks ajaks täiesti võõrasse kultuuri. Elu teeb ootamatuid pöördeid ja me harjume nendega hämmastavalt kiiresti.
Igaühel on oma unikaalne kompleks uskumusi ja tõekspidamisi, mis on kohandatud individuaalsele kogemusele ja teadmisele. Sellest lähtuvalt rajame oma tee õnneni, sillutame seda rohkem või vähem hoolikalt, paigaldame iga kivikese tema arvatavasse paika. Õnnerada on iga isiku jaoks kordumatu. Mina tean, mis on minu tee õnneni, aga ma ei ole seda võimeline veel haarama. Vahel mind masendab mu noorus ja toorus, mis ei luba mul haarata haaramatut ja tajuda Elu tema ülimas täiuses ja jõus. Ego tungib intensiivselt esile ja peab end ainulaadseks ning parimaks, põlastades maailma mitmekesisust ja minnes vastuollu mu oma tõekspidamistega. Mul jääb üle vaid loota, et tegemist on tõesti ego lihvimatusega, mitte mu isiksuse tõeliste omadustega.
Segadus süveneb iga päevaga üha enam ja ma ei ole enam suuteline analüüsima. Vaim tõrgub ja laseb emotsioonidel valitseda. Minule see sobib, ent olen minetanud võime vaielda ja oma seisukohti põhjendada, mis raskendab teistega suhtlemist. Neid, kes mind mõistavad, on vähe, sest targematega on mul raske vestelda. Mu olukord aga ei sega mind, vaid võtan seda imekspandava tuimusega. Üldse on viimastel kuudel mind väga raske endast välja viia, olen kui lillelaps. Ehkki ma ei ole end lõdvaks lasknud ja kohusetunne ning rahutus koputavad mulle endiselt õlale, ei suuda pisiasjad mind enam endast välja viia. Seda ei saa aga taandada lihtsalt elatakse-vaid-ühele-korrale, vaid millelegi muule, mida ma ei suuda kirjeldada.
Mul on veel palju õppida, ent ma ei saa sellest teha nimekirja ega teadlikult nende poole liikuda. Ümbritseva ühiskonna väärtusest, ent ennekõike omaenese automaatkäitumisest eemaldumine on vist raskeim maailmas, sest baasuskumuste kokkuvarisemine paneks kartma ka tugevaimad meist.
On kummaline, kui kiiresti elu muutub. Veel eelmine aasta poleks ma arvanud, et pakin oma kotid kokku ja lahkun mitte väga lühikeseks ajaks täiesti võõrasse kultuuri. Elu teeb ootamatuid pöördeid ja me harjume nendega hämmastavalt kiiresti.
Igaühel on oma unikaalne kompleks uskumusi ja tõekspidamisi, mis on kohandatud individuaalsele kogemusele ja teadmisele. Sellest lähtuvalt rajame oma tee õnneni, sillutame seda rohkem või vähem hoolikalt, paigaldame iga kivikese tema arvatavasse paika. Õnnerada on iga isiku jaoks kordumatu. Mina tean, mis on minu tee õnneni, aga ma ei ole seda võimeline veel haarama. Vahel mind masendab mu noorus ja toorus, mis ei luba mul haarata haaramatut ja tajuda Elu tema ülimas täiuses ja jõus. Ego tungib intensiivselt esile ja peab end ainulaadseks ning parimaks, põlastades maailma mitmekesisust ja minnes vastuollu mu oma tõekspidamistega. Mul jääb üle vaid loota, et tegemist on tõesti ego lihvimatusega, mitte mu isiksuse tõeliste omadustega.
Segadus süveneb iga päevaga üha enam ja ma ei ole enam suuteline analüüsima. Vaim tõrgub ja laseb emotsioonidel valitseda. Minule see sobib, ent olen minetanud võime vaielda ja oma seisukohti põhjendada, mis raskendab teistega suhtlemist. Neid, kes mind mõistavad, on vähe, sest targematega on mul raske vestelda. Mu olukord aga ei sega mind, vaid võtan seda imekspandava tuimusega. Üldse on viimastel kuudel mind väga raske endast välja viia, olen kui lillelaps. Ehkki ma ei ole end lõdvaks lasknud ja kohusetunne ning rahutus koputavad mulle endiselt õlale, ei suuda pisiasjad mind enam endast välja viia. Seda ei saa aga taandada lihtsalt elatakse-vaid-ühele-korrale, vaid millelegi muule, mida ma ei suuda kirjeldada.
Mul on veel palju õppida, ent ma ei saa sellest teha nimekirja ega teadlikult nende poole liikuda. Ümbritseva ühiskonna väärtusest, ent ennekõike omaenese automaatkäitumisest eemaldumine on vist raskeim maailmas, sest baasuskumuste kokkuvarisemine paneks kartma ka tugevaimad meist.
Subscribe to:
Posts (Atom)