Kurtmine

On 1. November ja ilm on vananaiste suvi. Nii sooja novembri algust pole ma vist enne näinud… tuba on aga külm kui haud.
Igavus kõditab taaskord mu meeli. Täna peaks saabuma kauaoodatud võti põnevamale elule, seda aga juhul, kui kõik hästi läheb. Ja loodetavasti on ka Anne isa piisavalt kiire…
Tajun viimasel ajal väsimust inimestest. Jah, mul võib vahel olla väga lõbus, ent vahel ei suuda ma arendada sõbralikku vestlust.
Paistab, et minu arenemine on sadomasohhistlik: enne, kui asjast õigesti aru saan, pean mitu korda lüüa saama. Ilmselt said mu vanemad mu loomusele enne pihta kui ma ise… ent usaldan elu ja tean, et löögid on hädavajalikud mu mõistuse õigesse kohta paika löömiseks ja Usu tugevdamiseks. Positiivne mõttelaad saab üha tugevamaks ja nüüd hakkan aru saama ka nähtustele individuaalse hinnangu ja vaate andmisest…
Ent siiski. Kodusistumine väsitab ja muudab mind mandunuks, ehk ka seetõttu olen veidi piredam. Elu libiseks must justkui mööda… kohati valdavad mind süümepiinad mitte tegutsemise pärast (ATEENA ikkagi ju) ent neist saan siiski lahti… aga välismaailm ahvatleb mind murdunud varbast hoolimata.. . Ootan pikisilmi juba kolmapäeva ja veel enam laupäeva.
Ja mind huvitab viimasel ajal üha enam seksuaalsuse ja seksapiili saladus… lugematud naisteajakirjad käsitlevad probleemi kas liiga pealiskaudselt või siis võtan ma nende ideid vaid klišeena ja ei anna neile isegi võimalust tõsi olla… tunnen kuidas mu oma avatust piirab häbi või ebakindlus või miski muu, igatahes kohati on mul keeruline oma võludega mängida ja end vabaks lasta.
Ent need probleemid ei tundu ületamatud ja elu ei ole enam üldse selline nagu 10 aastat tagasi, mil ta tundus muutmatu lõksuna. Elu on täis võimalusi, mida pakub meile me oma sisemaailm.