Sigá-sigá

Ja siin ma nüüd olen. Väljas on 30 kraadi sooja, ent olen sellega juba nii harjunud, et see ei tundugi enam kuumana. Harjumatusest annab märku üksnes pidev väsimus. Tuba on endiselt koristamata, põrand on kaetud ühtlasi mustuskihiga. Ja laiskus süveneb iga päevaga. Kreeka keele õpingud venivad, rääkimata sellest, et meil veel tundegi. Ja ka rahaga asjad venivad. Mis seal ikka: sigá-sigá, võtame asju rahulikult ja lükkame kõik homsesse päeva.
Möödas on 10 päeva ja terendab 11nda hommik. Rahutus on endiselt valitsevaim märksõna. Kõik ootused pulbitsevad minus nagu laava vulkaanis ja ootavad realiseerumist. Ehkki mõistus teab, et 10 päeva on väga lühike aeg, ei takista see mul põdemast ja muretsemast. Ja see lisab omakorda väsimusele.
Ateena on ilus. Tal on oma räpane ja lohakas sarm, mis Akropoli kõrgustest piiludes ei paista. Siis näeb vaid heledaid maju ja taamal mägesid ning merd. Tal on kaks palet: päikese ja kuu oma. Kuu võlu on mulle veel võõras, päike aga üsna tuttav. Õhtu kutsub mind, ehkki ta on transpordivõimaluste tõttu veidi kättesaamatu.
Olen sageli kogenud, et mul on raskus oma emotsioonide väljendamisega. Kui keegi tahab midagi õrna öelda, tõmbun lukku ja tunnen end ebamugavalt, isegi kui mul on hea meel, et teine oma mõtteid mulle avaldas. Kreeklastel seda probleemi pole. Nad armastavad füüsilist kontakti, palju rääkida ja komplimente teha. Minu olematu kreeka keele oskuse pärast on mu kontakt residentidega peamiselt just nimelt füüsiline. Tuleb aga tõdeda, et kontakt on kreeklastel pahatihti vaid pealiskaudne. Sügavat lähedust tekib harva. Lubadustel pole kaalu ja uued tuttavad unustatakse kiirelt. Samas on aga pealiskaudne avatus mulle kui kinnisele inimesele kasulik: see õpetab oma emotsioone välja näitama ja neid kartmata omaks võtma. Ja on ju meeldiv, kui iga päev sind laia naeratusega tervitatakse.
Hetkel on minu jaoks kaks erinevat aega: eesti aeg ja kreeka aeg. Eestis tähendab 5 minutit kella pealt vaadates minutiosuti liikumist 5 väikese kriipsu võtta. Kreekas aga võrdub 5 minutit vähemalt 20 väikese kui mitte rohkema kriipsu läbimisega. Bussidel, trollidel ja eeldatavasti ka siis trammide pole ajatabeleid, sõidukid käivad kella 8-24 nii kuidas jumal juhatab. Ja selleks, et maha minna, tuleb tarvitada postidel olevat stoppnuppu ning pealesaamiseks tuleb käega vehkida. Oleks korralik nali, kui ootad tund aega bussi ja siis vuhiseb oodatu uhkelt mööda, kuna sa unustasid lehvitamast. Mahaminemiseks tuleb kasutada ohtralt küünarnukke, kuna pealsoovijad blokeerivad ukseesise ja see on täiesti tavaline ning sugugi mitte ebaviisakas. Ei maksa isegi närvi minna! Sealjuures aga on olemas ka tasakaal. Ehkki kreeklased on ühed maailma parimad jobutajad, tehakse oma tegemised asja kallale asudes hämmastava kiirusega. Teiste sõnadega: ripa-rapa, aga kui asi puudutab vähemalt tehnilist külge (nt toidu taldrikule panemine või stendi püstitamine) on nad hämmastavalt osavad. Lõunamaalaste käbedus on vastuolus minule omase pikameelsusega. Ei kardeta ka turnida kaljuküngastel, et luua seal omamoodi rand. Ja tuleb tõdeda, et see on ka igati õigustatud, sest vaade on seal lihtsalt imeline.
Kreeklased on täiesti süsteemivabad. Minu asutuses on neil küll mingid reeglid ja ideed, ent sügavamal tasandil ei tea nad ise ka, mida teevad. Mitmed patsiendid on veetnud 10-15 aastat erinevates vägivaldseid meetodeid kasutavates asutustes, kus määrati ka ravi ja diagnoos. See aga ei pruugi enam tõene olla, seega ei tea nad sageli isegi, mis patsientidel siis viga on või miks nad täpselt neid ravimeid võtavad. Põhiline diagnoos on „psühhoos“, mida topitakse kõigile. Õnneks on meie asutuses patsientidel humaansed tingimused ja arenguvõimalus, sest omavahelist suhtlemist on ju võimalik kasulikult koordineerida.
Kreeklased armastavad väga palju suitsetada, süüa ja alkoholi tarbida. Isegi patsiendid tossavad nagu korstnad! Neile on lausa ette nähtud raha sigarettideks. Ja samal ajal võtavad nad preparaate, mis puhastavad nende kopse. Söök on rasvane ja ebatervislik. Näide: võta baguette või mõni muu sai või sepik, millest saab pakse viile lõigata, tee see märjaks, kalla sinna peale oliiviõli, pane ohtralt soola ja mingit ürti, mille nime ma hetkel ei mäleta ning söö ja naudi. Esmasilmapilgul tundub see eestlasele vetsupoti kallistamist väärt, ent tegelikult on see üsna hea… Õli käib loomulikult iga toidu juurde. Ja loomulikult kohvi! Suvel on lemmikuks frappe, mida tuleb tarbida vähemalt 3 korda päevas. Kohvi tellitakse kulleriga ka ukse taha, ehkki köögis on võimalik seda ise teha. Raha ratsionaalse kasutamisega kreeklased just silma ei paista. Palk kasutatakse esimese kolme päevaga ja ülejäänud kuu elatakse laenudest. Rahapuudus ei saa ju olla takistuseks hea toidu ja muude mõnusate asjade tarbimisel. Pole ime, et siin majandusega halvad lood on.
Kreeklased pole aeglased mitte ainult tööd tehes, vaid ka süües ja juues. Ühe õlleklaasi taga võib istuda 2-3 tundi. Viin ei ole väga populaarne (või siis vähemalt vähem populaarne kui Eestis). Õlu ja vein lähemad paremini peale. Alkoholi tohib tarbida ka avalikes kohtades ja tänaval.
Ateenas on tohutult kummalisi musti mehikesi, kes on pärit kusagilt Bangladeshist või kurat teab kust. Need on illegaalid, kes müüvad vihmaga vihmavarje ja päikesega vett ning kes jooksevad, kui politsei läheneb. Politsei aga on laisk ja rahulik ja seetõttu ongi 25% Ateena elanikest just nimelt sellised. Lisaks sellele on nad hämmastavalt tiirased ja ei häbene tüdrukuid rannas oma digitaalkaameraga pildistada. Kreeka mehed on üldse kummalised. Neile ei ole probleem sind taksoga tasuta kohale viia (ehkki nad jäävad ise miinusesse) või suvaliselt võõrale tüdrukule välja teha või siis müüa sooduspilet tõendavat dokumenti küsimata. Peab veel korra mainima, et pole ime, et majandusega on kehvad lood.
Pidevalt on siin streigid. Üks oli kolmapäeval (päev, mille ma rõõmsalt valisin sadamasse minekuks ja siis tünga sain) ning järgmine on esmaspäeval ehk homme. Streikidel pole siin mingeid reeglid, neid tehakse suvaliselt ja sageli ei kooskõlastata valitsusega.
Ateena ja Kreeka on mulle veel avastamata maad, ent aega ju on ja loodetavasti ka raha kui kallid kreeklased suvatsevad ennast liigutama hakata. Kohanemine on küll keeruline, et moto sigá-sigá sobib mulle päris hästi.

*sigá – rahulikult, rahu