... ja rõõmustamine

Sõidan trammiga koju ja päike paistab aknast sisse. Mu mõtted liiguvad mere suunas, et varvas ja bikiinid takistavad mind. Ent ma saan aru, et ma olen rahulolev ja õnnelik… ja neid pakub mulle just see aeg, mis mul on enda ja maailma avastamise jaoks. Mul ei ole õieti stressi, ma saan olla egoistlik, keskenduda iseendale ja oma vajadustele, ma ei pea kuulma negatiivseid väiteid (siinoldud aja jooksul olen ma neid kuulnud hämmastavalt vähe)… keskkond on sobilik arenguks ja lõõgastumiseks. Asi pole mitte riigis, vaid mind ümbritsevas keskkonna iseloomus, mille loovad su elustiil ja sind ümbritsevad inimesed… igast rahvusest võib leida kõikvõimalike iseloomudega inimesi ja ma tahan end ümbritseda vaid kõrge enesehinnangu ja positiivsete inimestega, kes aitavad ka mul endal selliseks muutuda… Õnneks mul ei ole enam sellist sõpra, kellega maailma hädade üle kurta, kellega ma tajuks sarnasust, kuna me oleme mõlemad samast kandist õnnetud: elu on liiga ilus, et kurta ja sageli on just kurtmine ise see, mis muudab asjad halvaks. Jah, on kasulik oma valu läbi põdeda, ent siis sellest üle saata. Elu saatvaks meloodiaks ei saa olla kurvad toonid ega ka ekstaatilised viisid vaid pigem taoline muusika nagu Valgrel: veidi melanhoolne, ent läbiv noot on positiivne. Enesevaatlust ja sügavat mõtisklust tuleb mängida mažooris ja saata väikese, ent lähedase orkestriga.
Ma armastan seda, et ma elus olen, isegi kui asjad ei ole nii nagu nad peaksid. Ent ma ei ole väga vastupidav: pean saama palju magada ja sageli ajavad mind kohustused ning tähtajad närvi. Rahu on mind omamoodi nõrgaks muutnud. Õppimine ei ahvatle mind sugugi.. aga samas pole mul süümepiinu vaid hoopis naudin oma vaba aega. See on minu võimalus, mis mulle anti täpselt õigel ajal ja ma ei taha seda muretsemisega rikkuda.

Kurtmine

On 1. November ja ilm on vananaiste suvi. Nii sooja novembri algust pole ma vist enne näinud… tuba on aga külm kui haud.
Igavus kõditab taaskord mu meeli. Täna peaks saabuma kauaoodatud võti põnevamale elule, seda aga juhul, kui kõik hästi läheb. Ja loodetavasti on ka Anne isa piisavalt kiire…
Tajun viimasel ajal väsimust inimestest. Jah, mul võib vahel olla väga lõbus, ent vahel ei suuda ma arendada sõbralikku vestlust.
Paistab, et minu arenemine on sadomasohhistlik: enne, kui asjast õigesti aru saan, pean mitu korda lüüa saama. Ilmselt said mu vanemad mu loomusele enne pihta kui ma ise… ent usaldan elu ja tean, et löögid on hädavajalikud mu mõistuse õigesse kohta paika löömiseks ja Usu tugevdamiseks. Positiivne mõttelaad saab üha tugevamaks ja nüüd hakkan aru saama ka nähtustele individuaalse hinnangu ja vaate andmisest…
Ent siiski. Kodusistumine väsitab ja muudab mind mandunuks, ehk ka seetõttu olen veidi piredam. Elu libiseks must justkui mööda… kohati valdavad mind süümepiinad mitte tegutsemise pärast (ATEENA ikkagi ju) ent neist saan siiski lahti… aga välismaailm ahvatleb mind murdunud varbast hoolimata.. . Ootan pikisilmi juba kolmapäeva ja veel enam laupäeva.
Ja mind huvitab viimasel ajal üha enam seksuaalsuse ja seksapiili saladus… lugematud naisteajakirjad käsitlevad probleemi kas liiga pealiskaudselt või siis võtan ma nende ideid vaid klišeena ja ei anna neile isegi võimalust tõsi olla… tunnen kuidas mu oma avatust piirab häbi või ebakindlus või miski muu, igatahes kohati on mul keeruline oma võludega mängida ja end vabaks lasta.
Ent need probleemid ei tundu ületamatud ja elu ei ole enam üldse selline nagu 10 aastat tagasi, mil ta tundus muutmatu lõksuna. Elu on täis võimalusi, mida pakub meile me oma sisemaailm.