... ja rõõmustamine

Sõidan trammiga koju ja päike paistab aknast sisse. Mu mõtted liiguvad mere suunas, et varvas ja bikiinid takistavad mind. Ent ma saan aru, et ma olen rahulolev ja õnnelik… ja neid pakub mulle just see aeg, mis mul on enda ja maailma avastamise jaoks. Mul ei ole õieti stressi, ma saan olla egoistlik, keskenduda iseendale ja oma vajadustele, ma ei pea kuulma negatiivseid väiteid (siinoldud aja jooksul olen ma neid kuulnud hämmastavalt vähe)… keskkond on sobilik arenguks ja lõõgastumiseks. Asi pole mitte riigis, vaid mind ümbritsevas keskkonna iseloomus, mille loovad su elustiil ja sind ümbritsevad inimesed… igast rahvusest võib leida kõikvõimalike iseloomudega inimesi ja ma tahan end ümbritseda vaid kõrge enesehinnangu ja positiivsete inimestega, kes aitavad ka mul endal selliseks muutuda… Õnneks mul ei ole enam sellist sõpra, kellega maailma hädade üle kurta, kellega ma tajuks sarnasust, kuna me oleme mõlemad samast kandist õnnetud: elu on liiga ilus, et kurta ja sageli on just kurtmine ise see, mis muudab asjad halvaks. Jah, on kasulik oma valu läbi põdeda, ent siis sellest üle saata. Elu saatvaks meloodiaks ei saa olla kurvad toonid ega ka ekstaatilised viisid vaid pigem taoline muusika nagu Valgrel: veidi melanhoolne, ent läbiv noot on positiivne. Enesevaatlust ja sügavat mõtisklust tuleb mängida mažooris ja saata väikese, ent lähedase orkestriga.
Ma armastan seda, et ma elus olen, isegi kui asjad ei ole nii nagu nad peaksid. Ent ma ei ole väga vastupidav: pean saama palju magada ja sageli ajavad mind kohustused ning tähtajad närvi. Rahu on mind omamoodi nõrgaks muutnud. Õppimine ei ahvatle mind sugugi.. aga samas pole mul süümepiinu vaid hoopis naudin oma vaba aega. See on minu võimalus, mis mulle anti täpselt õigel ajal ja ma ei taha seda muretsemisega rikkuda.